Vanarabarahva lood 1 - Mirella pärl

Kena päikselise päeva nautimiseks otsustasime teha Meenikunno tiiru. Kõigepealt piki laudteed Vaarikakedriku röövikute vahel laveerides ja siis läbi metsa poris mütates tagasi auto juurde. See aare oli tiiru neljas ja ühtlasi viimane. Liipsaare poolt lähenedes kohtasime pehmemaid kohti, kus tava toss ehk oleks soki märjaks saanud, aga matkasaabas pidas, ning teiste kirutud juured hoidsid sügavamale vajumast. Aare sai ka kenasti leitud ja loetud. Oleks teadnud, mis ees ootab, oleks ehk isegi tagasi Liipsaarele ja laudteed pidi päikse käes peesitades auto juurde läinud. Selle asemel sai metsas mudas mütatud. Suurem jagu oli talutav, vahelduseks mõned hiiglaslikud kuklasepesad meelt lahutamas. Mingi hetk hakkas ka seeni kogunema (peamiselt ikka kukekaid). Kuna seenetamine ei olnud planeeritud, siis matkatiirul anumat kaasas polnud, isegi kilekotikest mitte, aga seeni maha jätta ka ei raatsinud. Seetõttu kogunes üks korralik kämblatäis, mida ma pärast kirusin, sest seda kätt oleks hädasti tarvis olnud. Kusagil poolel maal Päikseloojangu parklani kohast, kus tee idast põhja keeras, kadus rada korralikku tiiki. Igas suunas paistis ainult vesi või reetlik roheline mätas, mille all ootas saapa uputaja. Jupp aega laveerisime puujuurelt toekamale mättale ja jälle järgmisele puujuurele, enne kui päris suure kaarega sellest uputusest mööda saime. Aga edukalt, jalad jäid täiesti kuivaks ja isegi seened jäid terveks. Aitäh peitjatele seiklema kutsumast!

Leitud

Leitud

Meie kolmapäevane georetk Oliveriga Lõuna‑Eestisse kujunes tõeliselt meeldejäävaks rännakuks, kus iga päev pakkus meile midagi uut ja põnevat. Seiklesime Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal ja Tartumaal, ning selle aja jooksul leidsime umbes-täpselt sada aaret. Reis oli mitmekesine ja vaheldusrikas ja igas maakonnas leidus kohti, mis üllatasid isegi mind, kuigi olen neid radu varemgi käinud. Oliverile pakkus kõige rohkem elevust jalutuskäik Saatse piirkonnas, kus Eesti ja Venemaa piir kulgeb nii omapärasel ja veidi müstilisel moel. Ilm oli kogu retke vältel suurepärane, ei tilkagi vihma ja samas ka mitte liialt kurnavalt palav, mis tegi nii matkamise kui ka aarete otsimise mõnusaks. Kõik ööd magasime telgis, mis lisas Oliveri jaoks põnevust ja andis seiklusliku vabaduse tunde. Igal päeval tegime ka värskendava ujumise mõnes Lõuna‑Eesti veekogus. Kolme päeva jooksul sai enamus aardeid leitud ning piirdusime vaid mõne mitteleiuga.

Siin läks oodatust kauem - ei tea, kas rabaõhk tegi oma tööd, või hakkas väsimus juba võimust võtma. Kuidagi lõpuks leidsime ka pärli. Tänud aarete eest!

leidsin

Metsaalune oli kergest vihmasabinast märg ja ei tahtnud seal pikalt tiirutada. Vaatlemise teel ei hakanud midagi silma ja sonkima kuskil ka ei tahtnud hakata.

Meie teine esmaleid :D Mirella pärlid on imeilusad :)
Aitäh!

Aare avaldatud.